Logi sisse

Romy seisis kõrgel müüril. Äärele ohtlikult lähedal. Üle nooruki põskede veeresid suured pisarad, mis jätsid näole tumedad juttid. Tumedapäine nooruk põimis käed endale ümber, huuled moodustamas hääletult sõnu. Romy hingas sügavalt sisse ning astus müürilt alla. Tüdruk lendas kaelamurdval kiirusel maapinna poole.

Ben nägi mida Romy teha proovis ning jooksis talle alla ja püüdis ta endale sülle ''Ma tean mida sa nüüd tegema hakkad, küsimused: Miks sa mu ära päästsid? Mis sul viga on, ja nii edasi, aga ma lasen su lahti siis kui sa ütled põhjuse miks sa seda teha proovisid.'' jutustas Ben vaadates Romy'le silma.

Romy raputas nuuksudes pead peksdes ennast oma pikkade juustega. Tüdruk pigistas silmad kinni. Ta tahtis ju minema oli seda liiga palju palutud?"Miks?"nuuksatas Romy.

''Miks ma sinust hoolin? Sest sa tundud tore ja oled mulle nagu õde.'' naeratas Ben kergelt.

Romy peitis näo kättese."Ma ei jõua enam,"sosistas tüdruk.

''Mida sa ei jõua?'' küsis Ben ehmunult.

Romy raputas ainult pead ja lõpetas nuuksumise.

''Ma ei lase sind ennem lahti kui sa lubad, et sa nii enam ei tee.'' ütles Ben kindlalt.

"Ma ei luba midagi,"raputas Romiina pead. Kõigele olid põhjused, aga ise asi oli see, kas need olid piisavad, et endalt elu võtta, aga on asju, mida ei ole lihtsalt võimalik lahendada.